19 oktoober 2007

HUVITAV miks on nii, et me ei harju kunagi ära oma elude ebatäiuslikkusega. Unelmad jäävadki unistusteks...... selle asemel pakub elu sulle kuhjaga hüvesid millest sa õieti huvitatudki pole - soovides hingelist täiust saad materiaalse..... Ja siis vaatadki enese ümber omi edevaid asju ja tunnetad seda teravamalt tühjust hinges..... Ja mida rohkem püüdled tasakaalu poole, seda rohkem kaalukausi pooled ebavõrdsustuvad ja jälle sa avastad, et üritad ronida üles mööda seina mis sinu jaoks lootusetult ületamatu......libised järjekordelt alla, et siis uuesti täis lootust ülesronimist alustada. KAS SEE JÄÄBKI NII ALATISEKS ?

13 oktoober 2007

HÄMMASTAV, minu elu on kulgenud rahulikult ja sellest ka selline loidus blogi pidamisel :), et nagu midagi otseselt ei häiri , siis pole ka vajadust millegi üleskirjutamise järele. Rahutumad isendid juba viriseks ammu, et selline elu on iiiiigavvv...... kuid need vähesed kodus veedetud päevad, ma tõesti eelistan veeta sooja ahju kõrval, laskudes enese - ja kogu ümbritseva maailmaga rahulolevasse letargiasse. Teha vaikselt omi väikseid tegemisi ja lastes maailmal väljas keerelda kiires tempos. Mis mul sellest!!!!!