HUVITAV miks on nii, et me ei harju kunagi ära oma elude ebatäiuslikkusega. Unelmad jäävadki unistusteks...... selle asemel pakub elu sulle kuhjaga hüvesid millest sa õieti huvitatudki pole - soovides hingelist täiust saad materiaalse..... Ja siis vaatadki enese ümber omi edevaid asju ja tunnetad seda teravamalt tühjust hinges..... Ja mida rohkem püüdled tasakaalu poole, seda rohkem kaalukausi pooled ebavõrdsustuvad ja jälle sa avastad, et üritad ronida üles mööda seina mis sinu jaoks lootusetult ületamatu......libised järjekordelt alla, et siis uuesti täis lootust ülesronimist alustada. KAS SEE JÄÄBKI NII ALATISEKS ?
postitas Kizzu kell
11:36
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht